Tuesday, January 27, 2009


Mniisiis,mõtleisn,et annan teile ka oma lookest lugeda mille ma eile öösel valmis nikerdasin.
Here it is:

Hei hopsti mõõgad ja muud terariistad,Luis Mario siin!
Olen täna siin,et jutustada teile oma imepärastest juhtumistest jõuludel ja ekstravagantsetest situatsioonidest uusaastal.
Jõule veetsin Zimbabwes,uut aastat võtsin aga vastu Nicaraguas.
Tagasi algusesse.......
Ühel ilusal ja kargel talvehommikul astusin Sihva supermarketisse,sisseostud tehtud,torkas mulle pähe mõte kontrollida oma postkasti,avades kirjakasti leidsin sealt enesele ülimalt suureks üllatuseks kirja millel oli peal 38 erinevat marki,kiri oli läbinud kõik Ida-Siberi lauskmaal asuvad erinimelised oblastid ja muud iidsed gastraatsopransookonnade levikupiirkonnad.Kirja lähemalt uurides märkasin,et kiri oli posti pandud Zimbabwest ja selle autoriks oli Punasultan-Pikkkoib-Kõuekärgatuse-kartuse-Röögatus.Kiri käes seadsin sammud kiiremas korras kodu poole.
Kirja ei avanud ma varem kui m aolin selgusele jõudnud kes see salapärane Punasultan-Pikkkoib-Kõuekärgatuse-kartuse-Röögatus on,tema isiku väljauurimiseks sukeldusin ma oma vaarvanaisa dokumentidesse,mõnetunnise uurimise järelselgus,et tegu on vaarvanaisa lüpsimasinapuhastaja õepojaga.Kirjas palus eelmainitud isik,et ma selle aasta jõulud Zimbabwes ja õpetaksin samal ajal hübriidhüäänidele õigekirja.
Sellisele pakkumisele/sooviavaldusele ei oleks isegi Benedictus II parima tahtmise korral ära suutnud öelda,seega asusin ma silmapilkselt asju pakkima.
Asjad pakitud,tellisin endale grandioosse ja imelise takso - kahest Žigulist kokkukeevitatud kabriolettlimusiini!Lennujaama jõudes ostsin endale äriklassipileti Ryan(angelos) Air otselennule Zimbabwesse,seega viibisin lennu vältel ühes ruumis koos makaakide ja teiste primaatide sugukonna esindajatega.Maabudes Harares(zimbabwe pealinn^^) ootas mind lennujaamas ees eratakso- üherattaga tõukekäru ja selle juht nimega Alejandro.
Esmalt pidin läbima lennujaama turvakontrolli,kus sisestati minu kaksteistsõrmiksoolde jälitusseade,veendumaks,et ma ei tulnud nende imelisse riiki banaanmaasikamakettidevalmistajana elatist teenima.Alejandro taksos olid lisaks elementaarsetele mugavustele ka (sõnnikuküttega)maakivikamin ja 50'' LCD teler mis sai elektrivoolu käru ratta külge ühendatud dünamomeetrist.Alejandro takso viis mind läbi maalilise maastiku maisipõldude vahel asuvasse Dojarkade hõimu telklaagrisse,kus ma veetsin terve nädala hübriidhüäänidele õigekirja õpetades,nädala lõpuks suutsid nad mudaste sabaotstega telklaagris asuvate savimajakeste seintele graffiteid joonistada ja levinud Zimbabwe jahimeeste/jäägrite vanasõnu nagu näiteks''Kont kõva,nahk lõdev ! '' kirjutada.Tundes,et olen oma misiooni,muuta maailma elanikkond erudeeritumaks,täitnud,jätsin kõigi hõimuliikmetega hüvasti,pakkisin asjad kokku ja veetsin viimast ööd savionnis.Öösel tekkis mul ohjeldamatu isu viigimarjade järele,otsustasin neid siis korjama minna.Marju nautides tabas mind ootamatult taksidermistide poolt loodud punanahk-kõvernokkrähni topis,mis mind uimastas.
Teadvusele tulles märkasin,et mul on pea lõhki kui kookospähkel ning ma viibisin Nicaraguas,mingis imelikus püstkojas.Mõne aj apärast selgus,et viigimarju süües olid mind märganud zimbabwes tegutsevad Nicaragua salakütid,kes mind pimeduses hinnalise karusnahaga loomaks pidasid,seeg anad uimastasid mu,lennutasid Nicaraguasse oma ülemuse ja vaimse liidri juurde,et teada saada kas minu nahk on midagi väärt või ei.Minu õnneks oli salaküttide eesistujaks minu väga hea tuttav liidu ajast,Ki(i)rovi kolhoosi brigadiir nimega Dimitri ''kummikuvalda'' Karujalg.Salaküttide mentaalne õpetaja kutsus minu haava nähes medicopteriga kohale Kunda kullakaevuritest koosneva meedikute rühma.Peale mõningast arutlust leidsid meedikud,et minu puhul aitab vaid üks,propaankeevitusega ajuripatsi kuumutamine.Keeruline protseduur lõpetatud,otsustas peameedik minu kiirema paranemise mõttes saata minu haavale kolmkümmend kaks härgkonna poega masaažhüppei tegema/pasadoblet tantsima saata,ohutus ennekõike,pidid konnapojad kandma vihmaussinahast pastlaid.Rahustav ja paranemist kiirendav protseduur läbitud uinusin ma pikaks ajaks,justkui Lumivalguke/Tšernobõli kärgsaba sõõriksõnnid tuumatalveunes.Ärkasin alles 31-sel detsembril,kell 23:58,meel oli kurb ja muserdav,olin juba leppinud,et sel aastal jääb minul ilutulestik nägemata,kuid täpselt kell 00:00,suunasin pilgu taevasse,lootuses,et ehk näen ma kas või langevat tähte.Langevat tähte ma küll ei näinud.küll aga nägin ma kaht suurt valgusekärgatust imelisel tähisel taevalaotusel.Järgmisel hommikul teadvustas Dimitri mulle,et need kaks valgusekärgatust ei olnud midagi muud kui bosnia ühe küüruga rebaste väikene vemp/vimka minu tuju parandamiseks,nimelt olid rebased nimedega Kalle Käsn ja Winky -Tinky küsinud meditsiiniliselt personalilt minu operatsioonist üle jäänud propaaniballoone ja nendega uue aasta puhul saluuti lasknud!
Loodan,et ka teistel Otepää Gümnaasiumi õpilastel möödusid jõulud ja uusaasta sama mõnusalt ja sündmusterohkelt kui minul, olen üsnagi veendunud,et ma polnud ainus kellele sõbrad uue aasta puhul mõne ilusa žesti tegid,hoidke oma sõpru,nad on kindlasti kallimad kui kuld.:')

Selline ta mul tuli,loodan,et meeldis.:)