Friday, October 23, 2009

Stiltwalker/karkar.

YELLO! Again... :D
Teate,keiss on selline,et jalg on kipsis nagu paljud teist juba teavad,muidu on normalna olek.
Ma ei saa aru mis kõigil viimasel ajal viga on,räägivad ainult joomisest ja tupsi panemisest,agano kui neile meeldib, siis olgi nii nagu neile meeldib,endal pole õnneks kummagi vastu mignit erilist tõmmet.Ei viitsi hetkel väga kirjutada,seega topin teile siia parem oma viimase kirjandi mustandi lugeda(: (jeaps vead on sees,aga teine arvuti on perses ja ma seal ilma vigadeta varianti kätte ei saa ja ma olen ka piisavalt laisk,et neid mitte ueusti parandada,anyways,here it is:

Armastus ja vihkamine – kaks inimelu lahutamatut poolt

Armastus on miski, mida ei saa konkreetselt defineerida, see võib igale indiviidile isemoodi mõjuda, üldjuhul ülimalt positiivselt. Vihkamine on justkui armastuse vastand, see külvab kurbust, pisaraid, stressi ja negatiivseid emotsioone.

Vihkamine võtab enda haardesse suure hulga inimesi, seda eriti sõdade ja endiste või praeguste okupatsioonide korral – kahe sõjajalal oleva riigi kodanikud hakkavad üksteist ja teineteise riiki vihkama, kuid neid ei saa selle eest hukka mõista, sest on täiesti loogiline, et sallimatus tekib isikute vahel, kes tunnevad end teineteise poolt ohustatuna, olgu see siis riiklikul või individuaalsel tasandi. Tänapäeva lähiajaloo põhjal võib sõjast tingitud vihkamist kohata grusiinide ja venlaste vahel ning muidugi ei saa ära unustada riigisisest vihkamist, mille ehedaks näiteks on kahe aasta tagune rahvarahutus Eestimaa pinnal, mida tänaseks tuntakse Pronksiöö nime all.

Ida-Euroopas, sealhulgas ka Eestis, esineb okupatsioonijärgset vihkamist. Antud vihkamise alaliigil on võime kanduda edasi perekonnasiseselt ning seda lausa põlvest-põlve. Vastikustunde edasipärandumiseks pole vaja paljut – piisab vaid sellest kui laps või noor kasvab üles perekonnas, kus keegi jutustab okupatsioonijärgsetest kogemustest, muljetest ja on võtnud okupeerija riigi suhtes vaenuliku hoiaku. Noored omandavad lähikondlaste vastumeelsuse kiiresti ja seetõttu on ka nüüdisaegses Eestis ette tulnud seiku, kus uhkelt eestlase tiitlit kandvad ja vene rahvusest noored on omavahel justkui sõjajalal. Enamjaolt puudub neil selleks mõjuvam põhjus, kui nende perekonna kasvatus.

Kahjuks on laialdaselt levinud ka teised vihkamise alaliigid. Tänapäevasel niinimetatud “kapist väljatulemise ajal” on koos sealt väljujatega aktuaalseks teemaks tulnud homofoobid ja rassistid, kelle põhiliseks vaenuväljendus meetodiks on kujunenud vägivald. Leian, et keegi pole süüdi oma etnilises päritolus, nahavärvis ega tavades ja kommetes.

Usun, et homo sapiensid, kui targad inimesed peaksid olema piisavalt tsiviliseeritud, et vältida oma emotsioonide plahvatamist ja saama aru, et kõike pole vaja vaimse- ja füüsilise vägivallaga lahendada ning vahel on parem oma arvamus endale hoida, sest nende vägivaldne väljendamine toob enesega suurel hulgal juhtumitest kaasa negatiivseid tagajärgi mõlemale osapoolele. Positiivseks võib lugeda seda, et tänu politsei ja teiste ametivõimude sümbioosile saavad nii rassistid kui ka homofoobid oma tegude eest vastava karistuse.

Sallimatus ei piirdu vaid teiste omasuguste ja asjade vihkamisega. Modernses ühiskonnas on viimase sajandi jooksul formeerunud palju inimgruppe, kes rühmitavad endid sarnaste huvide, riietumisstiili, muusikamaitse ja hobide põhjal. Vaid väikese protsendi nendest gruppidest moodustavad alajaotused nagu gootid, ateistid ja ‘’emod’’. Viimaseid neist seostatakse tihedasti enesevihkamisega, sest need persoonid on emotsionaalselt kergesti mõjutatavad ja nad näevad maailma vaid tumedates toonides. Suurem osa tundelistest inimestest on kokku puutunud enesevigastamisega, mis nende sõnul aitab vabaneda kogu maailma valust, mida nad tunnevad. Emotsionaalses madalseisus vaevlevad inimesed vihkavad lisaks endile ka seda, mis neid ümbritseb ning emod väljendavad seda väga depressiivsete luuletuste ja halvimal juhul ka suitsiidikirjade kaudu.

Eksisteerib ka situatsioone, mida ei saa ei armastuse ega vihkamise alla liigitada, milles on nii positiivset kui negatiivset. Konkreetseks näiteks on enesearmastus ehk egoism. Juhul kui seda on liiga vähe mõjub see negatiivselt – isikul võivad tekkide alaväärsuskompleksid, mille tõttu person võib endasse sulguda ja hakata erakuks. Samas mõjub ka liigne egoism halvasti, kuna siis mõeldakse, et nad on teistest paremad ja nii öelda maailma keskpunktiks, vigasid nende maailmavaates ei eksisteeri ja seega ei saa nendest ka õppida. Sellises olukorras hakkab egoism aga juba pigem kahju kui kasu tegema. Enesearmastuse positiivse mõju avaldumiseks peab seda just parajas koguses olema.

Kellelegi pole saladus, et vihkamise antonüümiks on armastus, nad on oma olemustelt täiesti vastandlikud – üks teeb rõõmu, teine kurbust. Lembust võib vabalt samastada armastusega ja seda saab tunda kõige vastu – nii isikute kui ka asjade vastu. Seoses kurikuulsat nime kandva Pronksiöö rahutustega tõusis päevakorda lummus isamaa vastu ehk patriotism. Isamaalisus väljendub seisukohtades ja uhkuses olla just oma kodumaa kodanik. Patrioote ängistab kui keegi ütleb tema sünnimaa kohta midagi halvustavat või käitub riigisümboolikaga vääritult. Isamaaarmastus ühendab kodanikke ja võimendab riiklikel pühadel ühtekuuluvustunnet, tänu millele saavad iseg melanhoolsed inimesed tunda, et nad kuuluvad kuhugi.

Armastus, mida on tundnud iga inimene maailmas, on perekonna- ja ligimesearmastus. Perekondlikku sidet tuntakse isklikel diskussioonidel, koosviibimistele, liitvates ja julgustavates sõnades ning tegudes. Ligimesearmastus tekib ema ja lapse vahel juba enne imiku ilmaletulekut, see on midagi, mis seob neid omavahel kogu eluks. Tänu armastusele ületatakse elus palju takistusi, perekond toetab omakesi alati, isegi kui seda vaja ei ole. Veri on paksem kui vesi ning seetõttu hoiavad pereliikmed kokku nii heas kui halvas vaatamata ajale ja hetkele.

Armastust perekonna vahel ei saa võrdsustada kahe mitte sugulussidemetes oleva isiku vahel.See joovastav ja sõltuvust tekitav tunne võib tekkida kahe võhivõõra isiku vahel,suvalisel ajahetkel ja asukohas.Leian,et väide ‘’vastandid tõmbuvad’’ peab paika vaid nii palju,et omavahelist tõmmet tunnevad vastassoost isikud.Ebaeetiline oleks arvata,et üksteist armastavad isikud kel pole ühtki ühist huvi ega maailmavaadet.Just ühised iseloomujooned ja arvamused erinevatest ühiskonnaprobleemidest on asjad mis aitavad kahel võõral inimesel vestlust arendada ja üleval hoida. Meeldivast vestlusest võib areneda sõprus ja kamraadsusest tekkida armastus.

Armastus ja vihkamine on kaks inimeleu lahutamatut poolt,sest üht pole võimalik ära tunda teist kogenemata. Nõustun René Descartes’i öeldud väitega: ‘’ Ometigi, kõik eelnevad passioonid võivad olla esile kutsutud ilma, et me tajuksime, kas objekt, mis neid põhjustab, on hea või halb. Ent, kui asi on meile esitatud meie suhtes hüvelisena, s.t kui sobiv, paneb see meid tundma armastust ja kui see on meile esitatud halva või kahjustavana, tekitab see vihkamist.’’. Pole armastust ilma vihkamiseta!


selline ta mul siis tuli,võite julgelt arvamust avaldada,pooldan konstruktiivset kriitikat,eksole:)

a ja pildil peaks sellel papipoisil liilia käes olema, valge liilia(;


Taio Cruzi uus album ''Rokstarr'' on ka välja tulnud ja kurat,überhea on!

Tracklist:
1 . Break Your Heart
2 . Dirty Picture (ft Ke$ha)
3 . No Other One
4 . Forever Love
5 . Take Me Back (ft Tinchy Stryder)
6 . Best Girl
7 . Ill Never Love Again
8 . Only You
9 . Falling in Love
10 . Keep Going
11 . Feel Again
12 . The 11th Hour