Monday, January 25, 2010

imege kirjandit jälle:D

Eestluse elujõu allikad

Jakob Hurt on öelnud, et eestlased pole kärbsed, kes täna sünnivad ja homme surevad, vaid üks vana ja visa rahva sugu, kes ammu juba maailmas on elanud ja veel kauaks kestma jääb. Ja tal on tuline õigus. Euroopa üks põliseim rahva sugu niisama lihtsalt ei kao. Mis on aga eestluse katkematu elujõu ja püsimajäämise ürgne allikas? On see oskus vasak näopool ette keerata, kui paremale ollakse juba kõrvakiil saanud ,või julgus vastu lüüa?

Mitmed aastatuhanded tagasi jõudsid läänerannikule meie esivanemad. See hingematvalt kauni loodusega maa, oma kiviste mererandade, peegelsiledate järvede, imeliselt lõhnavate kadakaste karjamaade ja uhkete männimetsadega, lummab meid tänapäeval ja ilmselt pani endasse armuma ka meie esivanemad, sest miks nad muidu siia jäid. Lihtne siin ei ole. Võib ju mõelda, et elu näiteks Aafrikas on miljon korda parem. Ehk kukuvad seal isegi banaanid puu otsast pähe ja kõhu täis saamiseks piisab vaid nende koorimisest. Tegelikkus on aga karm ja me peame mõistma, et ka seal on elu suurte mageveevarudeta ja pidevate põuaperioodidega raske. Eestlane toriseb ikka, et siin on vastik ja paha, aga tegelikult teavad kõik, et siin on meie kodu ja kuskil mujal pole pikemas perspektiivis parem. Laiale üldsusele võib-olla vähetuntud, kuid minu arvatses suure potensiaaliga noor eesti laulja Kemo on ühte oma laulu põiminud kuldsed sõnad: „ Me ei vaja mägesid ,ei kuuma rannaliiva. Armastame Eestimaad, sest kuulume siia.“. Arvatavasti saamegi praegu rääkida eestluse olemasolust ja elujõust suuresti tänu sellele, et meie esivanemad ei kartnud väljakutseid ja õpetasid ka iga järgnevat põlve raskustega võitlema.

Eestlaste ja eestluse püsimajäämise seisukohalt võttes pole aga meie suurim mure kaugeltki mitte siinne karm kliima, vaid pigem meie asukoht. Olgu, kliima ja geograafiline paiknemine on seotud, aga ma pidasin silmas seda, et maailmakaardil asub meie armas Maarjamaa magusa koha peal. Igapäevaselt me seda ehk ei taju, aga kui mõtlema hakata, siis tõepoolest valisid me esivanemad paigalejäämiseks koha, mis teised kadedaks teeb. Ma kahtlen, et näiteks Ameerika

suurt kadedust tunneb, aga ma tean, et lähinaabrid himustavad küll meie väikest maalappi. Olgugi, et Venemaa on maailma suurim riik ja öeldakse, et sealt võib leida kõike, mida Mendelejevi tabelistki, tahavad nad rohkemat. Neile ei piisa sellest, mis neil juba on. Nad tahavad ka meie maad. Ilmselgelt ahvatleb neid Läänemeri. Juba Peeter I tahtis raiuda akent Euroopasse. Eestlased on pidanud ikka ja jälle relvad kätte võtma ja isamaa eest sõtta astuma. Huvitav on see, et me ise ei ole sugugi sõjakas rahvas, kuid sellegipoolest on meie sõjaajalugu uskumatult pikk ja üllatusterohke. 1918. aastal, kui Vene väed järjekordselt meie püsimajäämist ohustasid, haarasid koolipoisid püssid ja läksid metsa, teadmata sedagi, kuidas lasta. Uskumatu, aga nad võitsid. On raske ette kujutada, et minuvanused poisid läksid püstipäi sõtta ja alistasid kogenud vastase. Kui meil toona poleks olnud nõnda vapraid koolipoisse, poleks mul võib-olla võimalik praegu kirjutada eestluse ja eestlaste elujõust. Teise näitena tooksin välja 1989. aasta laulva revolutsiooni. Olgugi, et see pole otseselt näide sõjast, on see näide sellest, et vastasest võib jagu saada ka teisiti. Võitlus on võitlus, kas siis vere või vereta. Kui Venemaa jälle oma väed sisse tõi, oleksid paljud rahvad võib-olla alistunud, kuid mitte eestlased. Inimesed ühendasid käed ja olid kindlad, et ükskord võidame me niikuinii. Seda teame me kõik, et kuulid tapavad ja sellel, kellel võimsam relv, on tavaliselt ka võim. Eestlased suutsid aga maailmale näidata, et ka sõnadel on jõudu. Meie ühtsust imetleti siis ja meenutatakse nüüdki. Toona nägi maailm, mis puust on eestlased tegelikult.

Eesti on väike ja meid on vähe, aga tsiteerides veelkord Jakob Hurta, tuleb öelda, et kui eestlased ei saa olla suured rahvaarvult, siis tuleb saada suureks vaimult. Ilmselt ongi vaimusuurus üks eestlaste elujõu peamisi allikaid. Seda saab taotleda kultuuri ja hariduse läbi. Kui välismaalastelt küsida Eesti asukohta, siis nad ei pruugi vastust teada. Küll aga on suur osa neist kuulnud meie laulupidudest, helilooja Arvo Pärdist, muusikamaailmas laineid löönud Kerli Kõivust, tippsportlastest, eesotsas Mart Poomi, Andrus Veerpalu, Marko Asmeri, Baruto ja Kaia Kanepiga, poliitikas Eesti maailmakaardile toonud Lennart Georg Merist või supermodell Karmen Kassist. Ka eesti teadlased ja astronoomid on tuntud. Seetõttu võibki väita, et kuigi me ei saa ilmselt kunagi suureks rahvaarvult, oleme me saanud suureks vaimult.

Olen kuulnud, et välismaalased kirjeldavad eestlasi kui tüüpilisi rahulikke põhjamaalasi, kes on käitumise poolest pigem tagasihoidlikud kui silmatorkavad. Ühest küljest on neil õigus. Meile on loomuomane olla vaikne ja alandlik, kuid seda ainult siis, kui olukord seda nõuab. Tegelikult oleme me jonnakad ja konarliku natuuriga. Tammsaare suudab oma teoses „Tõde ja õigus“ eestlase tõelise olemuse hästi ära tabada. Üleaedsetel on tarvis viimse hingetõmbeni vägikaigast vedada. Mõlemad ajasid jonnakalt taga oma tõde ja õigust. Vahel samastan end nende meestega, sest ka mina võin jonnida ja oma õigust taga ajada pikka aega. Üldiselt ongi eestlastele kombeks uskuda, et neil on alati õigus ja seda isegi siis, kui nad teavad, et neil tegelikult pole. Ühelt poolt võib ju mõelda, et selline jäärapäisus ei ole eestluse püsimajäämise koha pealt oluline ja pigem pärsib seda, ent tegelikult on küll. Olles jäärapäised igapäevaelus, ei anna me ka üldisemas plaanis, rahvusena, nii kergelt alla.

Kuna me oleme targad ja kavalad, suudame me käituda vastavalt vajadusele. Kui on tarvis, keerame me lööjale teise näopoole ja kannatame peksu, kuid me oskame ka vastu lüüa. Me võime olla alandlikud, kuid võime üles näidata ka harukordset vaprust. Eestlane teab, kuidas olukord enda kasuks pöörata. Ajalooõpikuid lehitsedes leiame selle kohta piisavalt tõendeid. Eestlased tulevad igast olukorrast võitjatena välja, sest me hoiame kokku, olgugi, et me seda alati välja ei näita ja naabritele kaikaid kodaratesse pillume. Eestluse elujõud peitub meis endis. Seni kuni maamunal on vähemalt üks tubli eestlane, kes vahel võib-olla küll jonnib, ent teeb siiski usinasti tööd ning armastab oma kodumaad, on olemas tõeline eestlus. Tahaksin uskuda, et eestlased jäävad veel kauaks kestma.


Mihkel Täär XI B